laupäev, 25. september 2010

Laupäeval Paides

Käisin laupäeval Paides. Kevadiselt karge, võõrasemad juba õitsesid...












Plaan oli minna Toowoombasse, vaatama kuidas käib elu Austraalia sisemaal. Toowoomba asub Brisbanest ainult 130 km kaugusel aga ühe päevaga ei hakanud pikemat edasi-tagasi reisi ette võtma, sest sisemaale polegi väga kerge liikuda. Elu käib enamasti ikka rannikul.
Esialgu mõtlesin rongiga minna aga see käib sisemaale ainult kaks korda nädalas. Antud kahe linna vahel on siiski bussiühendus hea ja seda isegi laupäeval - umbes kord tunnis.




Niisiis bussiga. Pikamaabussid on suured-pikad, palju rattaid all ja mugavuse-tärne vähemalt samapalju kui rattaid.
Busside esiklaasid on kaitstud võrguga ja esiotsa valvab kängururaud.
Reisijal turvavöö kinnitamine on kohustuslik. Loeti ette pikk jutt, et neile, kes vööd ei kinnita, õnnetuse korral tõenäoliselt kindlustuserahasid ei maksta ja muud hirmsad asjad. Huvitav oli veel, et bussijaamas pileti ostmisel küsiti nime ja telefoninumbrit ning kui inimesed olid bussi laekunud, käis bussijuht paber näpus ja kontrollis üle kas kõik piletiostjad on bussipeale ka jõudnud - just nagu kooliekskursioonil.

Bussijuhtide vormiriietusse kuulusid lühikesed püksid ja pikad valged sokid. Pisut täidlasemad, soliidses eas ja vuntsidega bussijuhionud nägid sellistes koolipoisikostüümides üsna harjumuspäratud välja.








Minu jaoks oli pisut üllatus, et tee Brisbane-ist Toowoombasse ei olnudki väga sile ja super. Küll neljarealine ja "kiirtee" aga teekate meenutas pigem hiidlasele tuntud Haapsalu-Risti teelõiku.
Bussiaknast
 

Kui bussijaamast välja astusin, tervitas mind tüüpiline Kesk-Eesti linn (näiteks Paide) oma "leppade", "kaskede" ja võõrasemadega lillepottides. Õhk oli sootuks erinev Brisbane rannikuäärsest soojast ja lämbest. Valitses karge õhtupoolik rahulikus väikses linnakeses. Enamus poode ja asutusi olid juba suletud. Rohkem nagu pühapäev.




























Muide, ühel nendest keelumärkidest seisab hoiatus, et raudteejaama territooriumil loata viibimine on kuritegu ja trahvi võib saada kuni $3000 ehk 30 000 krooni.

Kui Toowoombas bussi pealt maha astusin ei osanud ma loomulikult kusagile minna. Külastasin bussijaamahoonet, mis on võib-olla pisut suurem Kärdla omast. Sain A4 paberile paljundatud ja vildikaga täiendatud juhise. Nagu siin majaperemeeski ütles, et Toowoombas on 4 tänavat ühtepidi ja 3 teistpidi. Noh, mis arvate mitu inimest seal linnas elab? Wikipediast sain arvu milleks on 128 600... s.o koos kõikide ees- ja tagalinnadega. (Tallinnas elab näiteks üle 400 000 aga jätab ka natukene rohkem linna mulje. Paides elab 9761). Eks inimesi meelitab sinna kanti elama ja olema põllumajandus. Igal juhul on Toowoomba Austraalias suuruselt teine sisemaalinn ja kõikidest Austraalia linnadest elanike arvu poolest 15.

Huvitav fakt veel, et Toowoomba asub 700m kõrgusel merepinnast ja on mäe otsas võrreldes ümberkaudsete aladega. Linna sisse- ja väljasõit toimus umbes 30km tunnis, madala käiguga.

Linnast väljasõidul olid järjest järsust kallakust teavitavad sildid. Antud sildil tekst: "Väga järsk langus veel 1,5 km"

reede, 24. september 2010

100 kilomeetrit sisemaale

Üritan homme 100 kilomeetrit sisemaale minna.
Kahjuks rong nii kaugele ei vii, tuleb bussiga minna.
Selline näeb välja sealne põllumaa 18 kilomeetri kõrguselt.

neljapäev, 23. september 2010

Loomaaias

Krokodill!













... ja siin, inimestele mõeldud kõnniteel, peesitab ilmselt üks tema vehkat teinud sugulane?


Tervist!

Känguruaias sees? Üks vähe-käinud-vähe-näinud hiidlane igatahes astus esimese hooga känguruaia ukse pealt tagasi ja luges ikka veel kaks korda, et tõesti tohibki sisse astuda? Veel kummalisem tundus see, et känguru-söögi automaadist sai nende söötmiseks süüa osta... Ennekuulmatu, roni looma juurde aeda ja anna talle süüa - täpselt vastupidi sellele mida meile lapsest saadik õpetatud on.
Õnnelik mina - nägingi lõpuks kängurud ära.



Enamus neist magas või pikutas niisama päikese käes...









Magamas...




"Küll sa võid ikka tüütu olla, tobe lind!
No lase käia siis, mis sinuga ikka teha on..."
Elevandi survepesu
Kui üks on alles pesus, viskavad teised endale juba jälle mulda pähe...
Märg muda pidi neile päiksekreemi & OFF-i eest olema.











Papakoi, kes kõik järgi kordas, mis talle öeldi. Kahjuks olid nad kiiresti kusagile minemas ja väga jutustamiseks aega ei olnud. Huvitav oleks teada olnud, kuidas eesti keel oleks välja tulnud - inglise aktsendiga tõenäoliselt...






Kasside kodu peavärav

Iga looma kodu on teistest loomaliikidest eraldi. Erinevate tsoonide vahel saab liikuda jala või kohaliku ühistranspordiga.
Loomaaed on nii suur, et veetsin seal aega hommikul üheksast kuni õhtul kella neljani ja üsna mitmed olulised loomad jäidki veel nägemata...


Üks üheksast kõutsist...


























Igasugune sildistus on suurepärane. Kui on silt, et: "Vabandage segaduse pärast! Ma ehitan siin pesa, et teistele silma paista", siis seal samas on ka lind, kes parasjagu siblib, nii et lehti lendab.
Kui puu all on silt, et "Selle puu otsas on koaala, vaata üles", siis ongi koaala selle puu otsas. Kui on silt, et "Vaata, koaala sööb", siis koaala istub puu otsas ja sööb...




Emu. Lähedalt paistab nagu nõiavärk - lihtsalt igavesti suur sulehunnik, jalad on all ja käib ringi.














Vombationul selleks korraks vahetus läbi...






















Kaks naisterahvast tulid vastu ja arutasid omavahel, et peaks vist kohvi jooma minema. Ühel oli muuseas uss 2 tiiru ümber kere ja pool veel käeski...









Perekond Erwin jutustamas rahvaga...
Lennutati erinevaid linde jms.





Krokodilli söötmise show






















Kõige julgem tegelane veab krokodilli nööri otsas järgi, et krokodill oma "saagi" uputamiseks end vees ringi keeraks. Seda nimetati "surma ringiks".

Krokodillitaltsutaja närvid olid suhteliselt pingul. Esinejatel on mikrofonid küljes ja kogu nende omavaheline jutt läks kõigile kuulamiseks. Mees tegeles parasjagu krokodilli õrritamisega, kui tema selja taga loputas krokodilli söötnud naine basseinis käed ära. Selle väikse sulistamise peale läks krokodillitaltsutaja väga ärevaks. Kui siis aru sai, et seljataga on kõik endiselt kontrolli all, ütles erutatud häälega sellele naisele: "Ma juba mõtlesin, et kus kurat see teine krokodill vahepeal siia basseini sai". Ilmselt rikkus naine natukene krokodilli-protokolli...

Krokodill Gena

Teistest krokodillidest hoopis eemal, kolmes kõrvuti basseinis oli kokku 4 krokodilli kellest ükski ei liigutanud end 5 minuti jooksul. Silm ei pilkunud ja varvas ei liikunud. Võiks kihla vedada, et need on kummist krokodillid.







Ussid

Usse oli igat masti.
Leia pildilt ühe ussi kaks otsa (teine ots ei ole küll päis ots veel).













Krokodillipüüdja

Stephen Robert Irwin (22.02.1962 - 04.09.2006), tuntud kui Steve Irwin ja hüüdnimega "Krokodillipüüdja", oli Austraalia telestaar, metsiku looduse ekspert ja looduskaitsja.
Irwin saavutas oma kuulsuse telesarjaga "Krokodillipüüdja", mis sai tuntuks üle maailma.
Koos oma naise Terriga jätkasid nad ka Austraalia loomaaia pidamist, mille olid Beerwahis loonud Irwini vanemad.
Irwin suri 4. septembril 2006 aastal filmivõtetel, kui astelrai teda oma piigiga torkas.

Irwini naine Terri, tütar Bindi Sue ja poeg Robert Clarence löövad loomaaia töödes ja tegemistes endiselt kaasa, olid tänagi krokodilli söötmise show juures.

Lisan siia lõppu ühe video (youtubes), kus Steve oma loomaaias krokodilli kiusab: http://www.youtube.com/watch?v=6HgHhHNC92M

pühapäev, 12. september 2010

Kullarannikul ujumas

Täna sõitsime 100km Brisbane-ist lõuna poole, et Kullarannikul pisut päikest võtta ja Vaikses ookeanis ujuda.
Vaikses ookeanis ujumisest muidugi suurt midagi välja ei tulnud, see oli rohkem selline olelusvõitlus. Lained olid Eesti mõistes väga suured ja pisut isegi vägivaldsed.
Vee soolasuse üle ma väga ei kurdagi. Olin hullemaks valmis. Õnneks silma/ninna ei sattunud.
Seevastu Austraalia kevadine päike pleegitas terve päeva kenasti ja nüüd õhtul tundub, et minu kerged ettevaatusabinõud tasusid end ära. Peale näo ja natukese kaela väga midagi punane ei olegi. Üks teine siin ütles, et sellist piiratud päevitust nimetatakse "Joodiku päevituseks". Selle teise tegelase ulatusliku päävitustuse liigitaksin ma aga kategooriasse "Eestlase päevitus soojal maal" või isegi "Nii hea soe oli, lasin vähe silma looja, jäin vist magama..."

neljapäev, 9. september 2010

Pank

Eestis saab pangakaardi kätte pangakontorist isikut tõendava dokumendi ja vähemalt 3 allkirja alusel.
Siin saadetakse pangaümbrik tavapostiga koju - vedeleb teine hommikul koos ajalehe ja reklaamvoldikutega kilekotis keset õuet.
Pangakaardile allkirja kirjutamine toimub Eestis pangatelleri valvsa pilgu all, panga pliiatsiga. Siin võib kaardile allkirja kodus ise kasvõi rasvakriidiga joonistada või üldse kirjutamata unustada.
Eestis tuleb internetipanka sisenemiseks teada kasutajatunnust, üsna tihti vahetuvat püsiparooli, peab olema paroolikaart või ID kaart, kus omakorda on 2 PIN koodi.
Siin on internetipanka sisenemiseks vaid kasutajanimi ja parool. Need võib kerge vaevaga internetilehitseja mällu salvestada, et jägmine kord oleks hea ja lihtne e-panka siseneda...

Pangasaaga jätkub: täna tuli postiga PIN kood.

kolmapäev, 8. september 2010

Story Bridge

Jätsin pärastlõunal CV-d-töökuulutused ja tegin vahelduseks midagi kasulikku. Käisin linnas niisama ringi ja vaatasin.
Bussipeatusest korjas mind üles üks "Not in service" ehk "Ei teeninda" buss. Bussijuhi-tädi tegi ukse lahti ja küsis, et kuhu ma minna tahan? Vastuse peale, et "kesklinna", ütles, et ronigu ma peale. Ja veel ütles, et maksta pole vaja, sõidan praegu graafiku väliselt, ise samal ajal kätt piletimasina peale pannes, et ma ei maksaks.
Pärast seal tühjas, eriti-ekspress bussis loksudes mõtlesin selle loo peale, mis mõnda aega tagasi Eesti ajakirjandusest läbi käis, kus bussijuht jättis koolilapsed tee äärde kuna neil polnud õpilaspileteid kaasas või midagi sellist. Siin tagurpidimaal jälle toimivad bussijuhid täpselt vastupidiselt harjumuspärasele ja korjavad tee äärest kõik lapsed üles. Siin peavad vist lapsed oma bussisõidu eest midagi maksma aga tihti juhtub, et koolivormides lastele ütleb bussijuht: "ei, ei, ärge makske, minge niisama".

Jalutasin läbi kesklinna Story Brige (silla) juurde. Avastasin üks päev varem, seal kandis kaubanduskeskusest tööd otsides, et päris ilus koht. Tegelikult siit paarsada meetrit eemal on vaateplatvorm aga päike oleks sealt täpselt pildile jäänud.
Niisiis Story Bridge. Ehitati 1935-1940. Sild on 777 meetrit pikk, 24 lai ja 74 kõrge. Kõrgus veepinnast umbes 30 meetrit (Kõpu tuletorn mahuks just parasjagu silla alla sambaks).
Ehitati ennekõike sellepärast, et "Suure depresiooni" ajal tööpuuduse käes vaevlevatele elanikele tööd anda.
Kuulsin, et silla värvmimiseks pidi kuluma 7 aastat. Seda ma ei küsinud, et kui mitmel töölisel.

Veel teadis kohalik eestlane rääkida, et silla värvimiseks kasutatav värv pidi eriti peen olema. Kui töölisel kogemata värvitilk "pintsli" pealt alla kukub, siis enne alla jõudmist muutub see väikesteks kummipallideks ja põrkab autode ja tee peale kukkudes, värvi jälgi jätmata.

Kalli raha eest saab ka päris üles, silla "katusele". Seal saab pika jalgsi matka teha ja alla vaadata. Kui ma õieti mäletan, siis vist maksab see matk katusele 3000 Eesti krooni ringis. 














Hoia vasakule!

Sellised suunavaid silte on Brisbane-is tee otsad, ristmikud-pöörangud täis, enamasti mõeldud küll autojuhtidele.
Huvitav, kas austraalased on hakanud kahtlema oma vasakpoolse liikluse õige-pidisuses? Ilmselt kardavad minusuguseid...