Linnakass

Tahaks ka sellisega sõita... Kihutada mööda jõge edasi. See vähemalt liigub, mitte nagu need tavalised laevad. Võiks veel sõita niisama edasi-tagasi mööda seda pikka jõge, mis hästi sinka-vonka läbi Brisbane-i linna voolab. Istuks kasvõi tundide kaupa seal peal ja vaataks suuri maju ja kümneid keerulise ehitusega sildu, mis jõe kohal ripuvad. Üks uhkem kui teine.

Aga õnneks on see Austraalia. Tuleb vaid jalutada esimese kassipeatuseni, Brisbane-i TransLink elektroonilist "kõige" piletit lehvitada ja ongi olemas. Tundub, et üle $2,4 (25 kr) kassisõiduga raha kulutada ei saagi, nii et võibki muretult kasvõi tundide kaupa mööda jõge edasi tagasi sõita...
Kuna kassid käivad päris tihti, siis inimesi väga palju ei ole ja leiab ruumi üksi olemisekski. Enamus kohalikud istuvad sees, mugavates toolides ja loevad ajalehte või midagi.

Linnakass (CityCat) on katamaraan tüüpi veesõiduk. Sõidab enamus ajast umbes 45km tunnis. Hea kiire viis näiteks tööle ja koju liikuda - ühest linna otsast teise.

Vahel kui kassionul parem tuju on, tehakse ka palju-palju kiiremat sõitu. Mõtlen, et ehk on kassionu tuju natukene seotud õhutemperatuuriga - mida soojem, seda parem tuju ja seda kiiremini sõidab. Praegu läheb pimeduse saabudes eesotsas / väljas istudes päris jahedaks.
Käesoleva nädala lõpus või järgmise algul pidi ka selle aastane hilinenud soe lõpuks saabuma...


Brisbane-i linna läbiv jõgi.

Majad, väiksed sadamad, sillad. Inimesed kõndimas mööda sildu... Päikeseloojangu valguses läheb kõik korraks eriti värviliseks. Niipea kui päike silmapiiri taha kaob, on linnal omad tuhanded tuled varnast võtta.

 

Kaks hiidlast Austraalias

Kaks hiidlast on Austraalias. Brisbane-is. Üks kohalik üliõpilane märkab hiidlast ja nägu venib pikaks...

Et... mis mõttes nagu?!

JA HETK HILJEM: Ei ole ju võimalik! Teisel pool teed on veeel üks!!?

Linnapeal

Meil on maja taga kakatuupuu

Siin elavad väga ära mukitud varesed. No, nagu Eestis poisid ehitavad oma autosid paremaks. Siin on varesed väga ära tehtud. Üleni helevalgete laikudega. Nagu harakas aga veel uhkem. Kaugelt ilma prillita tundub muidu täiesti tavaline vares, ainult et "bodykit" on väga "racing".
Ja kakaduud on siin. Meil on maja taga kakaduupuu. Selline suur nagu keskväljak. Elavad seal otsas karjakesi. Päevad läbi käib üks peks ja kraaksumine. Iga natukese aja tagant tuleb mõni jälle hirmsa kisaga alla, lendab akna tagant läbi ja maandab enda tänavaposti otsa, mis on spetsiaalselt eriti suurest puust, et neid "reisilennukeid" vastu võtta.
Ja siinsetest nahkhiirtest ei maksa rääkidagi. Need pole enam ammu hiired. Eestis on hiired. Siin on halvemal juhul nahkrotid, kuigi ma pakun, et nahk-possumid.

Kakatuusid polnud kohal, kui välja ilmuvad, vahetan pildi välja.

Austraalias koeri ei peeta. Vähemalt linnas. Kas inimestele siin ei meeldi koerad või midagi. Marguse arvates, pidid kodanikud siin täpselt oma õigusi teadma ja kui koer haugub, kututakse talle kohe politsei. Igal juhul parem koeri ei peetagi.
Veel nädal aega tagasi arvasin sedasi.
Nüüd, väga tähelepaneliku vaatlemise tulemusena, olen jõudnud järeldusele, et austraalased peavad koeri salaja. Ei tea kelle eest neid siin peidetakse, kas naabrite, politsei, valitsuse või kõigi kolme.
Kõrval toodud pildil on kõnnitee segusse kivistunud selged jäljed sellest, et midagi siin siiski toimub...
Esimesel nädalal ei kuulnud ma ühtegi koera hauku ega näinud ühtegi lähedalt.
Nüüd, öö pimeduses olen paari päis koera näinud. Alati koos peremehega. Enamasti liiguvad joostes ja väiksematel tänavatel.

Täna on Austraalias isadepäev ja see päev on toonud vist koerapidamisse murrangu. Täna esimest korda on koerad peiduurkastest vähe pikema keti otsa lastud. Meie tähavas oli kuulda koerte haukumist ja üsna mitmel pool käis keegi närviliselt plangu taga. Näha polnud endiselt kedagi.

Pimeduse varjus

Pimedus Brisbanes. Veel mõned üksikud autod. Üks hilja peale jäänud haruldane koerajalutaja. Kurjakuulutav jahe tuuleiil lohistab kuivanud palmilehte kõnniteel. Kakatuud puude otsas vaikivad.

Kaks kahtlast seljakottidega tumedat kuju liiguvad kiirel sammul pimeduse varjus, näod kapuutsidega varjatud. Nad räägivad omavahel vaikselt aga arusaadavalt täiesti arusaamatus keeles.
Korraga ilmub just kui ei kusagilt välja Brisbane-i politseiauto ja peatub kujude juures. Auto aken avaneb ja küsitakse midagi. Järgmisel hetkel on mõlemad politseinikud juba autost väljas ja räägivad.
Osaliselt jutust jääb ühele kapuutsiga kujule vist arusaamatuks, teine tundub kõigest aru saavat ja räägib politseinikega. Küsitakse dokumente. Mõlemad kujud sobravad oma tumedates, lõputult sügavates taskutes. Ühel ilmub välja rahakott ja rahakotist Brisbanei bussipileti sarnane plastikkaart. Teine tõmbab taskust dokumentide asemel välja peotäie raha. Üks politseinikest märkab kapuutsi taskust ilmunud käkutatud rahahunnikut ja keeldub raha vastu võtmast. Mõlemad politseinikud küsivad nüüd küsimusi juba läbisegi ja tundub, et olukord muutub pingelisemaks. Rahakotiga tüübi käest liigub plastikkaart politseiniku kätte ja see hakkab sealt midagi oma taskumärkmikusse kirjutama, samal ajal endiselt küsimusi edasi küsides. Rahaga tegelane ja politseinik seletavad endiselt. Nüüd käristab plastikkaardimees käkutatud-rahahunnikumeest varrukast aga rahahunnikumees ja teine politseinik vaidlevad edasi.

Olukord kujuneb veel veidramaks - üks politseinik ja plastikaardimees ootavad nüüd vist mõlemad vastuseid rahahunnikumehelt, samal ajal kui see alles teise politseinikuga seletab. Poole lause pealt hakkab rahamees esimesele politseinikule millegi pärast tähestikku ette lugema, samal ajal teisele politseinikule midagi käega vehkides. Nüüd kirjutavad mõlemad politseinikud usinasti - üks ilmselt tähestikku ja teine midagi vehkimise peale. Nii kestab see asjaajamine veel mõnda aega.

Politseiauto kaob sama märkamatult pimedusse kui saabus. Kapuutsidega kujudki liiguvad jälle edasi, nüüd märksa valjemini oma arusaamatus keeles kõneledes...

Et mitte eelkirjutatut valesti ei mõistetaks, siis tegelikult läksime eestlase jaoks täiesti normaalsel ajal poodi ja kohalik politsei kontrollis dokumente. Niisama, tavaline kontroll nagu nad väitsid. Meie jaoks oli ainult natukene veider, et nad nimed üles kirjutasid, uurisid, et kus me elame jne. Tänava nimigi tuli neile tähthaaval ette lugeda. Margusel tuli taskutest dokumente otsides id kaardi asemel raha välja ja selgus, et ta on dokumentideta võõras linnas. Politsei natukene imestas, et neile raha pakutakse, mis tegelikult polnud plaaniski - niigi vähe teist.

Minu jaoks oli politseinike inglise keel jällegi üks sõnavahedeta jutuvada. Kui küsiti, et kus te pärit olete, vastasin häbenemata, et Eestist. Nagu hiljem selgus, küsiti midagi sellist, et kus te sellisel kellaajal siis tulete...

Üheksas päev

Mount Coot-tha

Brisbanei kesklinnast seitsme kilomeetri kaugusel asub 287 meetri kõrgune mäeke nimega Mount Coot-tha.
Vaade kesklinnale.

Austraalia "tuvi".  Otsib laudade alt turistidest maha kukkunud toidunatukesi ja käib niisama ringi.

Mental Road (Vaimne tee - nime mõtlesime ise)

Kui kohustuslikud pildid turistide vaateplatvormil olid tehtud, sai vähe ringi vaadatud, et mis ümbruskonnas veel huvitavat on.
Kohe juhataski lahke teeviit, lubades 1,7 km pärast kõiksugu vaatamiseks head & paremat. Väike lootus oli oma linnaosa näha, ning hakkasimegi astuma. Pärast paari-kolme kilomeetrit jalutamist polnud ei vaatamisväärsusi ega enam kindel, mis ees ootab. Kas veel paar kilomeetrit ja siis lõpeb tee lihtsalt ära või läheb siiski edasi kuhugi teadmata suunas?
Päike hakkas juba loojuma... Tee käis ikka endiselt üles-alla-vasakule-paremale ja ei kavatsenudki kusagile jõuda. Lootus lubatud vaatamist väärivale oli kustumas ja hakkasid tekkima mõtted, et ilmselt täna tuleb siit jala koju minna.

Natukene aega enne päikeseloojangut nägime puude ja põõsaste vahelt siiski ka oma linnaosa ära.

Oli selge, et ühegi bussiga siit mäe otsast enam alla ei saa ja tuleb ise leida õige tee. Leidsingi ühe väikese tee, mis paistis Marguse arvates just õige. Vähemalt läks õigelt poolt mäge alla ja kuna meie linnaosa tänavad paistsid, oli raske hakata minema mööda suurt teed teisele poole.
Nagu arvata võib, viib suvaline tee suvalisest kohast suvalisesse kohta või ei vii üldse kuhugi. Nii et mäest alla käimise asemel viis tee meid allakäigule...
Pärast seda, kui olime hulga aega raisanud, Margus oma telefoni ära kaotanud (mille me hiljem siiski usside ja krokodillide käest tagasi kauplesime), otsustasime, et elu on veel elamist väärt ja jätkasime mööda suurt teed teadmata suunas.

Läks pimedaks. Tee käis endiselt vinka-vonka aga nüüd õnneks enamasti mäest alla. Natukene rikkus tuju pidevalt pimedast metsast kostuv ragistamine ...
Pärast igaviku pikkust pimedat hakkas lõpuks kurvi tagant valgus paistma ja tundus, et oleme päästetud... Aga oh häda - teerist! Valida tuli kolme tee vahel. Viskame näppe, et mis suunas edasi astuda - natukene siiski aitas telefon  ka otsustada.

Koju jõudsime veel samal kuupäeval.
Pildil Google Map-ist võetud teekond (kaardi järgi liikusime alt üles).

Kodu lähedalt vaade Mount Coot-tha-le.

Kaheksas päev

Isesõitvad autod

Autoga poodi minek. Omanik istub sõnagi lausumata kõrvale ja lubab mul sõita?
Mootor juba käib, juba tagurdab... Väga luks, kahtlemata - isetagurdav. Paistab, et Austraalia autod on kohati päris heade lisadega...
Auto sõidabki aga ometi mina ei sõida? Või sõidan?
Valepoole rooli nali on esimene kord ilmselt teistelegi väike elamus olnud. Sellele mõeldes tundub kõik loogiline: et noh, rool valel pool, mis seal ikka. Kõik ongi arusaadav, aga mitte vist kogu teadvusele või alateadvusele. Mõtlemine hakkab tööle ikkagi harjumuspäraselt, et kuna mina istun siin ja auto liigub, siis järelikult mina sõidan, vastutan jne... Ja üks osa peast ütleb: "kõik korras, istu ja vaata, äkki näed mõnda uut elukat". Teine osa ütleb: "Ei, sõidad, sõidad! Vaata nüüd teed... Aaa, miks sa valel pool teed sõidad?! Eee, miks kõik need teised autod valelt poolt vastu tulevad?!"
Ahjaa suunatule ning kojameeste kangid roolisamba küljes on ka vahetuses, nii et kokkuvõttes, kui sa siin päriselt sõidad, oled valel pool teed, istud kõrvalistuja kohapeal, lülitad reavahetuseks käima klaasipuhastaja ja parema käega avad käiguvahetuse asemel ukse...
Pildil on Austraalia isesõitvaid autod.

Seitsmes päev

46 George Street, City

Päev algas jälle lõuna ajal. Seekord ei saa siinset tuleviku-aega süüdistada - läksin vabatahtlikult alles hommikul magama.
Öö läbi mõtlesin, et mida siinse elukesega peale hakata. Töökohti oleks just kui saada, aga kõige aluseks on inglise keele oskus. Minu inglise keel on pühapäeva-turisti tasemel - saan kõik vajaliku tehtud ja räägitud, kes-teab-kui vigaselt, aga hätta pole  jäänud. Tööl käimiseks on siiski vaja kraad kangemat keeleoskust.
Leidsin sellise veebilehe nagu http://www.volunteeringqld.org.au/. Seal pakutakse kõiksugu mõeldavaid töid vabatahtlikele, alustades muuseumide koristamisest ja akende pesust kuni suveniiride müümiseni välja. Vaatasin kogu Brisbaneis pakutava üle ja silma jäi üks töö, kus tuleks õpetada vanematele inimestele arvutikasutamist. Tasuta inglise keele tunnid!
Registreerisin end vabatahtlike lehel kasutajaks aga antud "tööd" veel päris vastu ei julgenud võtta, kuna seal jäid mulle arusaamatuks mõned punktid. Näiteks "Public Liability Insurance" olemasolu...
Üritasin siis täna jõuda 46 George tänaval asuvasse Brisbane Seniros Online Training Centre majja.
Selgus, et Brisbane-is polegi väga lihtne midagi leida. Kodus vaatasin kaardi pealt järgi, kus kandis maja asub ja kui kohale jõudsin, puudusid enamus majadel numbrid. Asi läks eriti segaseks, kui küsisin kohalike käest, et kuidas antud aadressini jõuda. Üks mõtles ja saatis ühele poole, teine luges näppude peal maju ja saatis teisele poole. Lõpuks selgus, et maja on täiesti olemas ja olin sealt juba korduvalt mööda jalutanud. Kõrvuti seisid majad numbritega 46, 80 ja 100-midagi...

Kuues päev

Viis minutit enne pimedust Waterworks Roadil.

Sellised elukad käivad öösel traate mööda...
Täpsustuseks - traat ongi jäme nagu rehavars ja elukas on suurem kui vana kõuts.

Viies päev

Päev algas Eesti aja järgi kell kuus, siinse aja järgi kell üks päeval. Kiire söök ja rohkem aega viitmata kesklinna rallibussiga nr 385.

Inimesed

Esimesel päeval, kui Brisbane-i rahvusvahelise lennujaama rongilt maha astusin ja Roma tänava rongi-bussijaamas Margust otsisin, tülitasid mind kaks neiut. Nendest esimene astus ligi kohe kui olin rongi väravatest läbi astunud ja küsis, et kuidas mul läheb ja kust ma tulen, mis mu nimi on. Ja lõpuks jõudis sinnamaale, et kus ma ööbin ja ega ma ei tea kohta kus temagi võiks ööbida jne... Ühesõnaga asi läks kahtlaseks. Vabandasin, et ma ei saa teda kahjuks aidata ja lasin kähku jalga.
Paari minuti pärast lugu kordus järgmise noore naisterahvaga. Teda jälle huvitas hirmsasti  millist muusikat ma oma kõrvaklappidest kuulan ja edasi läks jutuajamine umbes nagu esimesegagi, ainult tema inglisekeel oli pisut liiga Austraalia moodi segane. See kõlab umbes sedasi, et võtad inglise-inglisekeele, kustutad kõik sõnavahed ära, ja siis loed seda poole kiiremini kui televiisorist tuleb. Igaljuhul ma ei saanud enamusest jutust midagi aru. Vabandasin tema juttu katkestades, et otsin oma sõpra ja pean minema...
Kui nüüd viiendal päeval rallibussi pealt Roma tänavas maha tulin ja tänavate võrgustikku valmistusin sukelduma, astus jällegi see sama esimese päeva teine tüdruk kusagilt rahvasummast välja, tervitas kättpidi ja küsis, et kes ma olen, kust ma tulen. Muusika, raamatute või lemmiklooma küsimusi seekord ei küsinud. Siis ma meenusin talle, kui ütlesin kes ma olen ja tma tulen. Ta rõõmustas, et tuttav nägu ja ütles, et tegeleb ikka selle sama asjaga mis eelmine kord... Millega see noor naisterahvas seal siis tegeles, jäigi mulle arusaamatuks.

Raha

Söök, riided ja tehnika on Brisbaneis natuke kallimad kui Eestis. Siin on sarnastel asjadel kohati väga erinevad hinnad .Nii et kaupu valides on kokkuvõttes võimalik elada enam-vähem Eesti hindade järgi. Kui Eestis valid kvaliteedi järgi, siis siin hinna järgi. Näiteks võib 1,5 liitri ilma gaasi ja lisanditeta veepudeli eest maksta 10 või 30 Eesti krooni. Mahladel on hinnavahe arusaadavam, aga samamoodi  hinnad kõiguvad kõvasti. Näiteks kaheliitrise mahla võib osta 20 Eesti krooni eest, samas võib üheliitrise eest maksta ka 40 Eesti krooni. Ära märkimist väärib asjaolu, et siinsed mahlad ei tekita kõrvetisi - Eestis oli mul mahlade joomisega pidevalt häda sellega. Pealegi on siinsed mahlad maitsvamad, enamus nendest seisavad poe külmletis ja säilivusaeg vaid 3-4 nädalat.
Karastusjoogid on siin kallid. CocaCola pudeli eest küsitakse odavas toiudupoes $3.25 (~35,5 EEK)
Üks Austraalia dollar maksab umbes 11 krooni, nii et lihtne on hinnad ümmarguselt külmnega korrutada.

Tänavad

Brisbanei kesklinnas ja Gapi linnaosas on liiklusega seonduv hästi organiseeritud. Inimestel on käimiseks laiad teed, jalgratturitel oma teed, autodel ka ruumi piisavalt.
Jalakäijatel tuleb tee ületamiseks iga kord valgusfooriposti peal suurt nuppu vajutada ja paarikümne sekundi pärast antakse üle minemiseks võimalus. Jalakäijate roheline tuli põleb küll täpselt nii kaua, et üle tee jõuad minna aga rohkem polegi ju vaja...

Kesklinnas on jalgratturitel päris oma teed.

Üks pikkadest kaubandustänavatest Brisbanei kesklinnas.
Poed ja ärid on tihti ka maa all, nii et poest välja astudes, võid avastada end hoopis teiselt tänavalt.

Poodide arhitektuur on hästi sigrimigri. Ka väiksemal poel on näiteks 3-4 korrust, mis poodi sisenendes kõik korraga näha on.

... ja õhtul tagasi koju jalutades. Läksin bussi pealt varem maha, et Gapi keskusest pakk ananassi-õuna mahla osta. Jeeei! Tervis lubab mul siin mahla juua!
Kui olin Eestis olles Margusega selgeks rääkinud, et saan siin Brisbaneis tema juures esialgu öömaja ja vähemalt mõnda aega elada, siis tundus mulle hirmutav elada sellises väikelinnas, kus elab rohkem inimesi kui Eestis.
Olles siin juba peaaegu nädala elanud, arvan, et päris mõnus vaikne linnake. Inimesed on tähelepanelikud, vähemalt rõõmsate nägudega ja siin tundub kõigil alati aega olevat.
Õhtul pimeda saabudes sureb kogu linn ühtäkki päris välja ja ärkab taas hommikul valguse saabudes.

Neljas päev

Aeg

Väiksena unistasin ajas rändamisest, et kuidas küll oleks olla minevikus või tulevikus, ja et milline seal kõik välja näeb ja millised inimesed on. Austraaliasse tulles on see ajasrändamise unistus mul teatud mõttes täide läinud.
Nagu paljud teised asjad, pole ka aeg siin normaalne. Nimelt toimub siin elamine seitse tundi tulevikus... Kui siin on kell 19:00 ehk 7:00 PM, siis Eestis on kell 12:00. Kui mina söön esmaspäeval õhtust, siis teie sööte esmaspäeval alles lõunat.
Kui siin (tulevikus) midagi huvitavat peaks juhtuma - mõni teadlane midagi olulist leiutab või midagi, eks annan siis teada.

Minu tänane päev algas kohaliku aja järgi kell kaks pärastlõunal - ilmselt käed-jalad arvavad, et peaksin veel endiselt magama sellisel kellaajal. Jõudsin ainult natukene Eestist kaasa võetud töid teha. Väga toakeskne päev oli, pole kordagi õues käinud. Ootan veel veidi kuni kõik magama kobivad ja lähen teen õues väikse jalutuskäigu.

Kolmas päev

Pimedad ööd

Tänane päev läks poes käimisele ja söögitegemisele. Tegime retsepti järgi kartuliputru. Austraalia kartulitest on lihtsalt äärmiselt keeruline teha kartuliputru...
Õhtul jalutasime Gapi (meie linnaosa) ümbruses seitsme-kaheksa kilomeetrise ringi.
Paaritunnise jalutuskäigu ajal ühtegi inimest ei kohanud, sest austraalased lähevad pühapäeva õhtul juba kella üheksast magama.
Pimedaks läheb siin kuuest. Tänavavalgustus põleb küll öö läbi, aga väljaspool valgustatud tänavaid valitseb kottpimedus.


Hansman ja Redback

Ämblikud on siin minu peamised looduslikud vaenlased. Ma pole veel ühtegi kohanud, aga juttude ja kirjelduste järgi on minu päevad loetud.
Pidavat olema tavaline, kui näiteks vannitoas laiutab hommikul moosipiruka suurune ämblik, kes jõllitab vastu oma nööpnõelapea suuruste ja kes-teab-mitme silmaga, kui hambahari peos vannitoa ukse avad. Neile muide ei piisa ajalehest või ajakirjast - neile läheb vaja vähemalt mõnda paksemat ilukirjanduslikku raamatut või teatmeteost...
Õues ootavad jällegi väikesed ja mürgised tegelased. Redback ehk punaselja nime kandvaid ämblikke pidavat Brisbanei kandis vähem olema, aga nende hammustus seevastu ajavat kehvema tervisega inimesel hoopis hinge seest välja.
Tänasel jalutuskäigul näitas Margus ühte tänavalaternat, kus otsas elab üks suur ämblikuonu. Teda ei paistnud hetkel küll kodus olevat, aga nöörid, mis posti otsast alla rippusid, olid võimsad. Mingisugune pesa moodi asigi oli sinna ehitatud...

Teine päev

Ühistransport

Et bussipeale saada tuleb õigel ajal peatuses olla, loota, et buss tuleb ja hääletada.
Bussid on Brisbaneis kiired - nii kiired, et ainus võimalus on kähku maha istuda ja kinni hoida... Teed on käänulised - mäest üles, mäest alla, paremale ja vasakule... Gaasi, gaasi, pidurit, gaasi... Rallibussid liiguvadki siin tegelikult gaasi jõul (powered by natural gas).
Bussipiletid on elektroonilised kaardid, mida tuleb piletimasinale näidata bussi sisenemisel. Ei tohi ka unustada bussijuhile tere öelda.
Bussist väljumiseks tuleb stop-nuppu vajutada - muidu buss väiksemates peatustes ei peatu.

Bussist väljudes läheb raha kaardilt maha sõidetud kilomeetrite eest. Oluline on bussist väljudes mitte unustada masinale kaarti näidata, muidu sõidab nähtamatu-sina bussiga edasi ja bussiga sõitmine on siin üldiselt Eesti takso hinnaga.

Ja veel ei tohi unustada bussijuhile head aega öelda...

Kõik bussid viivad Rooma

Kui öeldakse, et kõik teed viivad Rooma, siis Brisbane-is viivad enamus busse sõna otseses mõttes Rooma. Enamus linna busse sõidavad Roma tänavas asuva Brisbane Transit Centre ja mõne linnaosa või sihtpunkti vahel. Bussiga liikumiseks tuleb tihti sõita kõigepealt Rooma tänaval asuvasse bussijaama ja sealt järgmise bussiga soovitud suunas.

Esimesel päeval kui Brisbane rahvusvahelisest lennujaamast kurjade nägudega onude, koerte ja kohvrite puistamisest pääsesin, sõitsin rongiga kesklinna.

Rong sõitis kiiresti ja suhteliselt hääletult - maa all, maa peal ja linna kohal. Informatsiooni järgmiste peatuste ja ümberistumisete kohta tuli ohjeldamatult...

Hiidlase jaoks oli ainult kummaline, et rongi sisenemiseks või sealt väljumiseks pidi uksed ise avama. Tundus, et mis hiidlase jaoks kummaline, see hiinlase jaoks arusaamatu - üks hiinlasi meenutav paar pidi peaaegu oma peatusest ilma jääma kuna ei pääsenud kuidagi rongist välja.

Kui bussid mitte nii väga, siis rongid liiguvad suhteliselt täpselt graafikus ja kui peatuses järgmise rongi saabumiseni jäänud minuteid lugev tabloo nullini jõuab, ongi rong juba ees.

Ja teine päev

Teine päev möödus bussiga sõites ja mööda kaubanduskeskusi kolades.
Tegelikult oli plaan tutvuda kasutatud autode hindade ja võimalustega, aga kui õhtuks kohale jõudsime, olid müügikohad juba suletud ja jäi üle vaid tänavalt müüdavate autode hindu vaadata.
Suurte autode jaoks suured tänavad...

Eksklusiivne ja eriline auto? Tegelikult mitte. Sellised on siin väga populaarsed sõidukid ja pidevalt tänavapildis.
Antud juhul võiks olla tegemist autoga millel nimeks: Ford BF Falcon XR8 Ute, mootoriks 5,4 liitrine V8 ja jõudu 260kw ehk umbes 350 hobuse jagu: ehk siis enam-vähem piisavalt võimas, et võiks austraalasele sobida tööl, poes ja kirikuskäima autoks.

Esimene päev...

Ilm on kahtlane - temperatuuri poolest võiks ju suvi olla, puude-taimede järgi oleks just kui sügis, aga tegelikult on talv.

Settlement Road.

Terve päev pidin auto alla jääma. Tead küll, et sõidavad valel pool, aga ikkagi - kui see koht käes on keerab ebaloogilisest kohast ja sõidab valet pidi... Ületad teed, vaatad ikka vasakule ja astud paremalt tulevale autole ette.
Valepidi on neil inimestel siin nii veres, et poes tahavad nad mööduda vasakult, ja isegi poe sissekäik on lettide suhtes vasakult - asi, mille peale ei oska mõeldagi.

Kirik Waterworks Road -il.

Korralik austraallane maksab 10% oma sissetulekust kirikule.
Arvestades sissetulekute suurust, pole summa üldse väike. Nagu näha, pingutab kirik ka omalt poolt...

Telefonipost Austraalia moodi.

Suuremat kasvu mobiiltelefon on mõõtkavaks. Meil kasvavad metsas vaevu nii jämedad puud, kui siin linnatänavatel postideks on pandud.

Moosi, moosi, moosi ja teed...

ja kuu ongi Austraalia taevas tagurpidi.

Oli ~15km jalutuskäik Brisbane-is.

Brisbane-is olid õhtul ragbi (Inglismaalt pärit versioon jalgpallist) võistlused. Juba mitu tundi enne võistluste lõppu ehitati kesklinna liiklusskeemi ümber, et suured rahvamassid saaksid liikuda.

Pärast võistluste lõppu muutusidki tänavad üheks suureks peoks ja tänavakohvikud ning pubid olid häälekaid külastajaid ääreni täis.
Paar kilomeetrit südalinnast välja jalutades ei kohanud seevastu enam ühtegi inimest - ainult taksod, autod ja buss, millest me maha jäime.