Meil on maja taga kakatuupuu

Siin elavad väga ära mukitud varesed. No, nagu Eestis poisid ehitavad oma autosid paremaks. Siin on varesed väga ära tehtud. Üleni helevalgete laikudega. Nagu harakas aga veel uhkem. Kaugelt ilma prillita tundub muidu täiesti tavaline vares, ainult et "bodykit" on väga "racing".
Ja kakaduud on siin. Meil on maja taga kakaduupuu. Selline suur nagu keskväljak. Elavad seal otsas karjakesi. Päevad läbi käib üks peks ja kraaksumine. Iga natukese aja tagant tuleb mõni jälle hirmsa kisaga alla, lendab akna tagant läbi ja maandab enda tänavaposti otsa, mis on spetsiaalselt eriti suurest puust, et neid "reisilennukeid" vastu võtta.
Ja siinsetest nahkhiirtest ei maksa rääkidagi. Need pole enam ammu hiired. Eestis on hiired. Siin on halvemal juhul nahkrotid, kuigi ma pakun, et nahk-possumid.

Kakatuusid polnud kohal, kui välja ilmuvad, vahetan pildi välja.

Austraalias koeri ei peeta. Vähemalt linnas. Kas inimestele siin ei meeldi koerad või midagi. Marguse arvates, pidid kodanikud siin täpselt oma õigusi teadma ja kui koer haugub, kututakse talle kohe politsei. Igal juhul parem koeri ei peetagi.
Veel nädal aega tagasi arvasin sedasi.
Nüüd, väga tähelepaneliku vaatlemise tulemusena, olen jõudnud järeldusele, et austraalased peavad koeri salaja. Ei tea kelle eest neid siin peidetakse, kas naabrite, politsei, valitsuse või kõigi kolme.
Kõrval toodud pildil on kõnnitee segusse kivistunud selged jäljed sellest, et midagi siin siiski toimub...
Esimesel nädalal ei kuulnud ma ühtegi koera hauku ega näinud ühtegi lähedalt.
Nüüd, öö pimeduses olen paari päis koera näinud. Alati koos peremehega. Enamasti liiguvad joostes ja väiksematel tänavatel.

Täna on Austraalias isadepäev ja see päev on toonud vist koerapidamisse murrangu. Täna esimest korda on koerad peiduurkastest vähe pikema keti otsa lastud. Meie tähavas oli kuulda koerte haukumist ja üsna mitmel pool käis keegi närviliselt plangu taga. Näha polnud endiselt kedagi.