Pimeduse varjus

Pimedus Brisbanes. Veel mõned üksikud autod. Üks hilja peale jäänud haruldane koerajalutaja. Kurjakuulutav jahe tuuleiil lohistab kuivanud palmilehte kõnniteel. Kakatuud puude otsas vaikivad.

Kaks kahtlast seljakottidega tumedat kuju liiguvad kiirel sammul pimeduse varjus, näod kapuutsidega varjatud. Nad räägivad omavahel vaikselt aga arusaadavalt täiesti arusaamatus keeles.
Korraga ilmub just kui ei kusagilt välja Brisbane-i politseiauto ja peatub kujude juures. Auto aken avaneb ja küsitakse midagi. Järgmisel hetkel on mõlemad politseinikud juba autost väljas ja räägivad.
Osaliselt jutust jääb ühele kapuutsiga kujule vist arusaamatuks, teine tundub kõigest aru saavat ja räägib politseinikega. Küsitakse dokumente. Mõlemad kujud sobravad oma tumedates, lõputult sügavates taskutes. Ühel ilmub välja rahakott ja rahakotist Brisbanei bussipileti sarnane plastikkaart. Teine tõmbab taskust dokumentide asemel välja peotäie raha. Üks politseinikest märkab kapuutsi taskust ilmunud käkutatud rahahunnikut ja keeldub raha vastu võtmast. Mõlemad politseinikud küsivad nüüd küsimusi juba läbisegi ja tundub, et olukord muutub pingelisemaks. Rahakotiga tüübi käest liigub plastikkaart politseiniku kätte ja see hakkab sealt midagi oma taskumärkmikusse kirjutama, samal ajal endiselt küsimusi edasi küsides. Rahaga tegelane ja politseinik seletavad endiselt. Nüüd käristab plastikkaardimees käkutatud-rahahunnikumeest varrukast aga rahahunnikumees ja teine politseinik vaidlevad edasi.

Olukord kujuneb veel veidramaks - üks politseinik ja plastikaardimees ootavad nüüd vist mõlemad vastuseid rahahunnikumehelt, samal ajal kui see alles teise politseinikuga seletab. Poole lause pealt hakkab rahamees esimesele politseinikule millegi pärast tähestikku ette lugema, samal ajal teisele politseinikule midagi käega vehkides. Nüüd kirjutavad mõlemad politseinikud usinasti - üks ilmselt tähestikku ja teine midagi vehkimise peale. Nii kestab see asjaajamine veel mõnda aega.

Politseiauto kaob sama märkamatult pimedusse kui saabus. Kapuutsidega kujudki liiguvad jälle edasi, nüüd märksa valjemini oma arusaamatus keeles kõneledes...

Et mitte eelkirjutatut valesti ei mõistetaks, siis tegelikult läksime eestlase jaoks täiesti normaalsel ajal poodi ja kohalik politsei kontrollis dokumente. Niisama, tavaline kontroll nagu nad väitsid. Meie jaoks oli ainult natukene veider, et nad nimed üles kirjutasid, uurisid, et kus me elame jne. Tänava nimigi tuli neile tähthaaval ette lugeda. Margusel tuli taskutest dokumente otsides id kaardi asemel raha välja ja selgus, et ta on dokumentideta võõras linnas. Politsei natukene imestas, et neile raha pakutakse, mis tegelikult polnud plaaniski - niigi vähe teist.

Minu jaoks oli politseinike inglise keel jällegi üks sõnavahedeta jutuvada. Kui küsiti, et kus te pärit olete, vastasin häbenemata, et Eestist. Nagu hiljem selgus, küsiti midagi sellist, et kus te sellisel kellaajal siis tulete...